Ritsikad või nutikad lahendused? Millised on tulevikutrendid põllumajanduses?

Kas teate, mis oli kõige kõvem trend 10 000 aastat tagasi? Kodustatud lammas ja siga ning põllul kasvav nisu või oder. Peaaegu sama suur revolutsioon kui kõrge kaeluse ja prillidega onu, kes esimest iPhone’i tutvustas. Kuna ma olen põllumees, siis minu arvates oli metsikult kasvanud nisu põllule ümber kolimine siiski miljon korda kõvem asi.

Tänapäeval ei pane kedagi õhku ahmima iPhone ega isiklik rõngassaba, aga mis siis on kuum põllumajanduses?

10 000 aastat arengut, aga peame hakkama putukaid sööma?

Planeedil maa elab 8 miljardit inimest, aga põllumajanduslikku maad on 4,7 miljardit hektarit, millest „heaks“ maaks loetakse vaid 1,5 miljardit hektarit. Ühte inimest toidab seega pool hektarit ja „hästi“ vaid 0,2 hektarit ehk 2000 ruutmeetrit. Nõmmel sellise suurusega elamukrundi omamine on võrdne kullahunniku otsas istumisega, aga põllumajanduse mõistes annab see toidu vaid ühele kodanikule. Kasvava rahvastiku toitmiseks oleks vaja üha enam põllumajanduslikku maad, aga paraku kipub see hoopis minema asfalti ja betooni alla. Kui lisame siia juurde valede majandamisvõtetega kaasneva mullaerosiooni, on tulemuseks olukord, kus iga aasta väheneb põllumajandusmaa hulk 14 miljoni hektari võrra. Vähenev maaressurss ja kasvav rahvastik tähendavad, et tootmine peab olema järjest tõhusam.

Üheks trendikaks lahenduseks on näiteks putukafarmid. Jah, farm ei tähenda alati lehmi, sigu, lambaid ja muid pudulojuseid – tänapäeval ka ussikesi, mardikaid, ritsikaid jne. Hinnanguliselt on neid „mardikatööstusi“ paari tuhande ümber maailmas, aga see arv kasvab kiiresti. Putukafarme peetakse jätkusuutlikuks ja ressursitõhusaks. Putukafarmid eritavad vähem kasvuhoonegaase, vajavad vähem maad, vett ja sööta. Suur proteiinisisaldus, kiire paljunemine ja madalad kulud muudavad selle atraktiivseks äriks. Seda kuuldes lööb poliitikutel ja ärimeestel silme ette kolm „jackpoti“ märki ning investeeringuid jagatakse samasuguse hooga nagu eestlasi tuli 90ndate alguses Serena veepargi liutorudest.

Lahenduseta on tegelikult päris palju küsimusi ning neist suurim on see: kes veenab inimesi, et kilgijahu on okei süüa? Kuni see veendumus pole kinnistunud, jätkan mina 10 000 aastat tagasi alanud nisu kodustamisega. Ehk järgmisel aastal ma putukafarmi veel püsti ei pane, aga mida teevad Eesti tootjad, et olla samuti jätkusuutlikumad ja tõhusamad?

Suurandmed põllumajanduses

Minu isiklik kogemus ja tunnetus ütlevad, et otsuste tegemine „kõhutunde“ ja „nii on alati ju tehtud“ alusel on minevikku kadumas. Tulevik on „big data“ päralt ka põllumajanduses – kes suudab teha kõige informeeritumaid otsuseid, see on võitja.
Lugejal tekib kindlasti küsimus: kust neid andmeid saadakse ja mida nendega peale hakatakse? Moodsal ajal on Eesti põllumeeste arsenalis mullasensorid (üks tootja on muide Eesti ettevõte PaulTech), ilmajaamad, satelliidikaardid, väetuskaardid, taimekahjustajate monitooring, masinate telemaatika ning põllul tehtavate tööde maksumuse, tulukuse ja efektiivsuse arvestus. See nimekiri pole kindlasti täielik. Saadud andmeid kasutatakse selleks, et targemalt väetada, pritsida, harida, koristada ja transportida. Lisaks annavad andmed infot selle kohta, milliseid masinaid on vaja, millised masinad toimivad efektiivselt ja kui kaua Ülol traktor suitsupausi tõttu seisab.

Näiteks ei ole mul mõtet mõningaid alasid põllul väetada, sest seal puudub talvekahjude tõttu taimik või kasvavad seal taimed kes-teab-mille-pärast juba esivanematest saadik kehvalt. Satelliidilt saadavate biomassiandmete ja kombaini koostatud eelnevate aastate saagikuskaardi põhjal saan anda oma väetisekülvikule märku: „Ole hea, pane sinna järgmisel korral 50% vähem väetist,“ või annab mullasensor märku, et mullas olev veehulk on nii väike, et taimed on kuivastressis ning ammugi ei ole nad valmis laotatud väetist omastama. Kui on puudu elutähtsast, siis pensionimüüjate lubadused kunagi saabuvast rikkusest sind ei kõneta – nõnda ka taimedel.

Vähem kasutatud väetist = vähem kulusid põlluharijale = vähem toodetud väetist = keskkonnale parem.

Targem viljakasvatus täidab seda sama eesmärki nagu putukafarmidki – kasutame olemasolevaid ressursse tõhusamalt ja jätkusuutlikumalt. Kilgijahust ei pruugi niipea saada meie põhitoit, kuid vanamoodi, digitaalseid lahendusi eirates, ei ole võimalik ka väga kaugele põllumajandusmerel enam purjetada. Arvas ka Nokia 2007. aastal, et iPhone on mööduv nähtus ja inimesed kasutavad „nuputelefone“ sama entusiastlikult edasi …